Kuis kulgeb, Kuu?

Kord juhtusin lugema oma vanu kirjutisi ega suutnud ära imestada kõike kirjapandut. Jäin sügavamalt Anni sõnade üle mõtlema. Tal oln õigus. Olen täiesti enesele märkamatult ära nüristunud ja palju sisu kaotanud, et isegi sellise nutma ajava huumori lugemine nagu seda on mu enda kirjutised, turgutas mu kapseldunud vaimu ja tõi kaasa põnevad ja inspireerivad unenäod. See on vist märk sellest, et pole enam ammu midagi lugenud.  .......    Lausa piinlik tunnistada. Läksin lohutuseks üle pika aja lihtsalt niisama välja omi mõtteid mõlgutama. Talv, Tähe tänav, muusika ja mina. Kui nostalgiline see ühtäkki tundus. Tundus, sest olin valinud ennast ja seda hetke märgata. Emotsioon kiskus nukraks. Kõik see tühisus ja tuimus ja apaatsus ja lihtsakoelisus, mis mind nüüd iseloomustavat näib - seda ma ju ise tahtsingi, kas pole? Ainult et ma enam ei mõista, mispärast ma just nii tahtsin. Kas see oli ainus viis, kuidas oma hingepiinadega toime tulla? Või neist...