Kuis kulgeb, Kuu?

Mind on alati unistajaks peetud. Vähemalt kunagi ammustel aegadel. Pidasin isegi end selleks, ehkki lapsena, kui sõbrannadega tähtsalt tuleviku üle arutlesime, ei olnud mul sellest tegelikult mingit ettekujutust. Ma ei näinud end kellegi konkreetsena ega ka ennast mingis kindlas keskkonnas. Mul puudusid nii ettenägelikud ja kaugeleulatuvad unistused. Küll aga unistasin ma kassikommidest, kooliminekust (lasteaiaealisena), toredatest unejuttudest, selgest tähistaevast, kaunitest loodushetkedest, ujumisest, kiikumisest, vanaema nägemisest, päris oma jalgrattast, maiustustest, hoolivatest inimestest, õest, lemmikloomadest ja sellest, et mu kujuteldav sõber ühel päeval tõeliseks osutuks. Ehk sisuliselt kõigest, mis vähegi õnnelikuks tegi.  Kui keegi minult praegu küsiks, millest unistan vajuksin endamisi vaikusesse ega oskaks isegi mitte ühtegi märksõna välja veerida. Asi vist polegi selles, et pole, millest unistada. Pigem on mu unistused kas liiga globaalsed, mistõtt...

Elva tõusul, kus päevi näinud ja ajapuuduse tõttu vahetamata jäänud rattakett streikis ning ise ainuüksi lämbest leitsakust otsad võinuks anda, olin mõttes tänulik, et pikka distantsi ette ei võtnud. Teate küll, meie mõistes mägine Otepää kant ja muidu mõnusad 5-6 h pingutamist.. Elva tõus oli tegelikult tühine ja valutu võrreldes Lootuse omaga. Või Tatra oruga. Või, oh, mis ma räägin. Viimasel kilomeetril keset sir get Turu tänavat ei jaksanud enam viimase käiguga astudagi. Hambad ristis sai kergemal käigul miski hädine lõpusiputus tehtud. Midagi oli seekord väga valesti ja see ei saanud olla ainult mu palju kaaluv maastiku Scott või kulunud kett. Pühapäevasõitja kaebelaul.    Lühidalt öelduna, vaevaline sõit, v aevaline finiš. Aeg: 2:39:47, Koht: 1365     Teistel tuttavatel see kõik nii vaevaline ei tundunud, kui ainuüksi sportfoto piltide järgi oletada. Emps läbis vist terve distantsi naeratus suul :) ja tundub, et ka vennaraas ja küljeluu ...