rallipäev

Elva tõusul, kus päevi näinud ja ajapuuduse tõttu vahetamata jäänud rattakett streikis ning ise ainuüksi lämbest leitsakust otsad võinuks anda, olin mõttes tänulik, et pikka distantsi ette ei võtnud. Teate küll, meie mõistes mägine Otepää kant ja muidu mõnusad 5-6 h pingutamist..
Elva tõus oli tegelikult tühine ja valutu võrreldes Lootuse omaga. Või Tatra oruga. Või, oh, mis ma räägin. Viimasel kilomeetril keset sirget Turu tänavat ei jaksanud enam viimase käiguga astudagi. Hambad ristis sai kergemal käigul miski hädine lõpusiputus tehtud. Midagi oli seekord väga valesti ja see ei saanud olla ainult mu palju kaaluv maastiku Scott või kulunud kett. Pühapäevasõitja kaebelaul. 

 

Lühidalt öelduna, vaevaline sõit, vaevaline finiš. Aeg: 2:39:47, Koht: 1365  

 Teistel tuttavatel see kõik nii vaevaline ei tundunud, kui ainuüksi sportfoto piltide järgi oletada. Emps läbis vist terve distantsi naeratus suul :) ja tundub, et ka vennaraas ja küljeluu rallisid pika dinstantsi lustiga läbi. 

Haha. Muide peale vahetut rattasõitu ei maksa mind autorooli lubada, jalg veel liiga raske:D Sidur, pidur, gaas.. Hõkk-hõkk-hõkk. Igas mõttes pühapäevasõitja:)