Erki

Sellest on napilt üle nädala, mil minus on justkui uus hingamine. Lugu ise hakkas mu meeltes mõlkuma muidugi varem ja juba mõnda aega mõistatasin endamisi ideid, kuidas kenasti ja viisakalt tutvuda noormehega, keda tean alates ajast, mil poodi tööle läksin. Tegelikult ei pidanud ma seda kõike eriti miskiks. Muidugi oli ta mulle juba ammu silma jäänud väga sümpaatse ja meeldiva inimesena. Kuid ühel detsembrikuu päeval käis mus lõplikult mingi klõps ära. Ta pole eriti sage selle poe külastaja, mis tegi tema nägemised veelgi erilisemaks. Eneselegi märkamatult tabasin oma vabadel päevadel temast mõtlemas ja mõistatamas, mis ta nimi võiks olla. Võtsin lausa nimepävade kalendri ette ja sisestasin järjest otsinguid, lootes nii teda kusagilt sotsiaalmeediast leida, kuid asjatult. Viimastel kordadel, kui ta poes on käinud, olen lausa analoogset värinat läbi elanud, mida viimati K.-st mäletan. Ning siis seesama äng kohe, kui ta jälle sinna kuskile kadus... Ja siis muidugi veel minu lahkumisavaldus.. Esimene asi, millest mul kahju oli, oli see, et enam ei näe seda tüüpi. See on minu jaoks lõplik märk millestki. Arg nagu ma olen, ei julgenud ma muidugi ise tuvust aretama hakata. Kuid siis.. eelmisel reedel.. haaras ta ise mu sõnasabast kinni ja päris, mis kellani tööl olen. Imestasin väga, aga loomulikult andsin talle heameelega infot. Veelgi suurem oli mu imestus, kui ta kell seitse tagasi poes oli, tehes ettepaneku mind koju sõidutada. Mõistagi ei lasknud ma end mitu korda paluda. Ja siis ma sain teada, et ta on Erki. Peale kõiki noid tulutuid otsinguid tundus nii uskumatu teda järsku oma sõbralistis näha. Ma võinuks lausa hullupööra õnnelik olla, aga kogemused on mind siiski nii palju õpetanud, et... ei maksa oma fantaasiatest kohe teab kui pilvisse lennutada. Eks sellest ei pääse nii või naa, aga noh.. jah.. 

Järgimsest päevast muutus mu ametikoht ja hakkasin oma koleegi asendama, mis tähendas, et muutus ka tööaeg ja töö ise. Enam ei istu nii palju kassas jms. Laupäeval tuli Erki poodi ja te ei kujuta ettegi, kui hea oli teda juba palju sõbralikumalt tervitada. Ta tuli ka tol õhtul mulle järgi. Oli minu jaoks kuidagi nii ulme. Tollest ajast saati käib meil mingi kirjavahetus, mis näib tallegi meeldivat. Iseasi, kui ta seda lihtsalt viisakusest ei öelnud. Mul pole jah mingi probleem kirjutada...pikalt ja avameelselt. Vahel võib see teised lihtsalt ära kohutada. Ega hoiangi end juba tagasi, sest.. Erki on just see keegi, keda olen oma ellu oodanud alates ajast, mil Temast üle sain ja vähim, mida soovin, on teda endast eemale peletada. 

Ta tahtnuks mulle veel pühapäevalgi järgi tulla, kuid ütlesin tookord ise ära, sest.. ei tahtnud, et asjad liiga kiiresti ka liiguks. Esmaspäeval juba kahetsesin seda otsust, sest tundsin suurt igatsust. Tol päeval olin Annile lubanud külla minna, aidata koolitööga ja niisama lobada. Puistasin talle ka veidi südant ja õitsesin nagu kevad. Ma tõesti ei mäleta, millal viimati nii suures elevuses kellestki mõtlesin ja rääkisin. Ann rõõmustas koos minuga ja plaanis vana tallinna lahti korkida ja mu koju saata. Need plaanid nurjas karge külm õues ja Erki, kes mulle järgi tuli:) Läksime esmalt Statoili kakaod jooma ja tekkis aeg, mil paremini tutvuda. Sain siis teada, et tal on minu mõistes üsna värske lahkuminek olnud. Tjah.. oligi ebatõenäoline, et selline kena meesterahvas üksik on. Ometi oli see minu jaoks küll paras pangetäis külma vett selga. Masohist nagu ma olen, tahtsin ikka rohkem ja veel kuulda. Oma suureks hämminguks kuulsin tema suust samu mõtteid ja ideid, mis mulle endalgi viimasel aastal peas mõlkunud on, nt nagu oma kinnisvara soetamine, pere jms. Aga sellest tema suhtest ma ei saanudki siis veel päris hästi aru, kas too laialiminek on tema jaoks juba lõplik ja kindel otsus või hellitab ta veel lootusi oma endist tagasi saada. Õhtu edenedes aga hakkasin taipama, et ta ei ole ikkagi nii vaba, kui mulle meeldinuks ning minuga lihtsalt veedab veidike lobaaega. Paratamatult elasin järgnevatel päevadel üle teatavat meeleolulangust. 

Vahepealsed päevad ilma teda nägemata möödusid raskelt ja piinavalt. Nagu ikka sellistel aegadel, hakkas selgi korral mind unetus vaevama. Uskumatu.. Lihtsalt uskumatu. Jälle olen sama supi sees...... Samas olen ju sellest samusest supist ise puudust ka tundnud. Miks see kõik nii keeruline alati olema peab :( 

Tööpäevad möödusid huvitavalt ja suhteliselt kiiresti. Ikkagi mingi vaheldus tavapärasest kassasistumisest. Ja lõpuks oli käes see minu kauaoodatud reede. Minu rõõmuks võttis Erki ühendust ja pakkus välja minna. See polnud mingi pidusseminek ega midagi. Kolasime lihtsalt mööda poode. Lõunakas leidis Erki endale ühe kampsiku...milles ta nägi veelgi parem välja. Päris ausalt.. ma pole eales varem kedagi nii kena noormeest kohanud. Või noh.. ok.. kohanud olen, ehk aga mul pole au olnud mõne sellisega tuttav olla. Kõhus kõditas miski, kui vaatasin teda seal proovikabiinis. Ja kui ta mind siis oma käega kogemata riivas.... lõi põlvisse nõrkus.. Jälle manitses mind miski sisemine hääl tagasi maa peale laskuma, et mitte liiga palju haiget saada. Sain seda siiski, sest jätkuvalt kuum teema oli tema "eks". Tegelikult läksin ma reedel temaga välja ka teatava ebalusega, sest teadsin, et olen haavatav. Hirmus isu tekkis kangema alkoholi järgi. Lõpetasimegi oma poetuurid minu kodupoes, kus ostsin omale järeleproovitud maitsva ürdilikööri, mille temagi hiljaaegu avastanud oli. Tahtnuks teda laialiminnes kallistada või midagi, aga kaine mõistus ei lasknud sel muidugi jällegi juhtuda. Pealegi ei taha ma nii meeleheitlik ka näida. Usun, et Erkil on ka aega vaja......... asjades selgusele jõudmiseks. jms. Hakkasin päriselt mõistma, et ta ei tutvunud minuga üldsegi mitte samadel eesmärkidel, kui mina temaga. Eks ta otsib lihtsalt lohutust või midagi.. inimest, kellega rääkida... tähelepanu, mida ta oma eksilt ei saanud... ja nii edasi.

Peale sellist õhtut maitses jook hea. Mis siis, et eile hommikul väga paha olla oli. Olin üsna veendunud, et nüüd on Erkil mõneks ajaks minust villand, kuid ta kutsus eilegi mind välja. Et mina olen juba lootusetult temast sisse võetud, siis muidugi ei jätnud ma selgi korral minemata. Olin Kalda teel ja pakkusin talle varianti sinna tulla. Saaks istuda ja lobiseda. Talle tundus idee hirmutav. Läksime siis Operasse pitsat sööma. Üsna kohmakas õhtu oli. Ta ei näinud end kuigi mugavalt tundvat. Pitsa söödud, sõitsime Elvasse. Puistas jälle südant eksist.. Lood, mida ta temast rääkis.. Mul läks meeleolu nii nulli ära. Niipalju see kõik tema enda kohta küll ütles, et ma pole ainus imelik inimene olnud, kes ainult ühe inimese pärast mingeid imelikke asju teinud on. Ta on minuga päris sarnane. Ahjaa.. kas ma polegi maininud, et me oleme mõelemad üheealised ja samast tähtkujust? Nii see on jah. Kummaline on nii sarnast inimest kohata, uskuda, et keegi nii sarnane üldse olemas olla saab. Mina muidugi näen palju mõjutusi sellest tema suhtest hoopis teistlaadi naisega. Üldiselt tundub, et ta ei otsigi kedagi endasarnast, vaid pigem analoogi tollele eelmisele. Ning sellele kuvandile mina ei vasta, sest mul puuduvad silmapaistvad välised parameetrid ja sellised iseloomuomadused. Tundub, et mõjun talle kuidagi igavalt...... Peale Elvat käisime korra Raadi surnuaial tema vanaema haual küünalt süütamas. Armas oli. Ning siis oligi justnagu kõik. Olime juba Purdes, kuid mulle ei mahtunud pähe mõte, et temaga veedetud aeg ongi läbi. Pakkusin välja, et ta võiks mu ema juurde viia. Seda ta tegi ka. Jõudnud aga sinna, rääkisin talle augu pähe, et ta ka tuppa tuleks ja vähemalt ühe teegi jooks või midagi.. Ta pelgas, et tal tuleb ei tea kellega suhtema hakata jne, aga õnneks polnud kedagi kodus. Ema oli Tallinnas. Nii oligi meil vaba voli tunda end pingevabalt ja rääkida. Jutud veeresid ikka ühe elult teisele. Mina sain lõpuks ära räägitud enda loo ühest-koma-teisest.. ja kõgist noist ühepoolsetest värkidest... Olgugi, et mulle tema eksi-igatsust nii haiget tegi, nautisin igat hetke, mil ta seal viibis. Tasustaks mängis muusika, mida olen K.-aegadest juba kuulanud Üllataval kombel ei meenutagi need enam K., vaid sobisid ideaalselt Erkiga. Pidin end aeg-ajalt näpistama, saamaks aru, et see pole uni, et see kena noormees, keda seni poest teadsin, istubki nüüd sealamas.. diivanil.. ja vaatab mulle silma. Mingil hetkel pärisin temalt ka aru, miks ta minuga üldse tutvus. Midagi erilist sealt vastuseks muidugi ei tulnud. Viimaks pihtisin ka, et olen temast tohutult sisse võetud. Sealt jäi kuidagi õhku kaks varianti. Esiteks, kas asi pole vastastikune või see oli liiga kiirelt öeldud asi. Samas..ise ta nõudis seda teada saama.

Kell oli miski... pool kaks vms, kui ta viimaks koju lubasin. See tema minek oli kuidagi nii dramaatiline. Ta läks nagu olnuks aedikust valla pääsenud. Mõtlesin ema juurde ööseks jääda, aga ei suutnud kuidagi paigal püsida. Muusika kriipis hinge ja üldse emotsioonid ei mahtunud sinna elamisse ära. Otsustasin keset ööd koju tagasi kõndida. Külm oli, aga see ei huvitanud mind enam üldse. Valus oli olla ja nagu mulle sellistel puhkudel kombeks, tahtsin oma valu veelgi süvendada. Jõudsin nukrana koju, suikusin muusika saatel unne... ja täna on taas ürdikas mu parim sõber... Ja valus on... Miks kiindumine alati nii haiget teeb?