unistamisest

Mind on alati unistajaks peetud. Vähemalt kunagi ammustel aegadel. Pidasin isegi end selleks, ehkki lapsena, kui sõbrannadega tähtsalt tuleviku üle arutlesime, ei olnud mul sellest tegelikult mingit ettekujutust. Ma ei näinud end kellegi konkreetsena ega ka ennast mingis kindlas keskkonnas. Mul puudusid nii ettenägelikud ja kaugeleulatuvad unistused. Küll aga unistasin ma kassikommidest, kooliminekust (lasteaiaealisena), toredatest unejuttudest, selgest tähistaevast, kaunitest loodushetkedest, ujumisest, kiikumisest, vanaema nägemisest, päris oma jalgrattast, maiustustest, hoolivatest inimestest, õest, lemmikloomadest ja sellest, et mu kujuteldav sõber ühel päeval tõeliseks osutuks. Ehk sisuliselt kõigest, mis vähegi õnnelikuks tegi. 

Kui keegi minult praegu küsiks, millest unistan vajuksin endamisi vaikusesse ega oskaks isegi mitte ühtegi märksõna välja veerida. Asi vist polegi selles, et pole, millest unistada. Pigem on mu unistused kas liiga globaalsed, mistõttu on neid raske teostada või siis on neile alailma külge pookinud end mingi "aga". Ainus, mida tean on see, et unistan tänagi vaid õnnetundest, misiganes seda siis tekitada suudab. Neid "asju" on palju. 

Ma muudaks Geoffrey F. Aberti kuulsat tsitaati "Kõige olulisem eesmärkide puhul on seda omada" ja paneks eesmärgi asemele unistuse, sest unistus on kõige algus. Eesmärk ei kuku lihtsalt taevast alla, vaid kasvab välja unistusest ja soovist seda realiseerida.