Kuis kulgeb, Kuu?

Kord juhtusin lugema oma vanu kirjutisi ega suutnud ära imestada kõike kirjapandut. Jäin sügavamalt Anni sõnade üle mõtlema. Tal oln õigus. Olen täiesti enesele märkamatult ära nüristunud ja palju sisu kaotanud, et isegi sellise nutma ajava huumori lugemine nagu seda on mu enda kirjutised, turgutas mu kapseldunud vaimu ja tõi kaasa põnevad ja inspireerivad unenäod. See on vist märk sellest, et pole enam ammu midagi lugenud.  .......    Lausa piinlik tunnistada. Läksin lohutuseks üle pika aja lihtsalt niisama välja omi mõtteid mõlgutama. Talv, Tähe tänav, muusika ja mina. Kui nostalgiline see ühtäkki tundus. Tundus, sest olin valinud ennast ja seda hetke märgata. Emotsioon kiskus nukraks. Kõik see tühisus ja tuimus ja apaatsus ja lihtsakoelisus, mis mind nüüd iseloomustavat näib - seda ma ju ise tahtsingi, kas pole? Ainult et ma enam ei mõista, mispärast ma just nii tahtsin. Kas see oli ainus viis, kuidas oma hingepiinadega toime tulla? Või neist...

Lõpetasin äsja filmi 'Code 46' vaatamise ega pole veel sellest õieti 'üle saanud'. Ajastus, mil see film minu silmini jõudis, oli perfektne. Nii teemasse kui teemasse annab minna. Tavaliselt jagan ainult oma muljeid filmist ja sisust endast väga rääkima ei kipu, kuid see tänane oli nii hea, et võiks lausa terve loo kirja panna. Tegu on romantilise ulmedraamaga. Tõsi, ma pole kunagi olnud suur ulmekafänn. Ent see polnudki tüüpiline ulmekas, kus tegelasteks on koletised, tulnukad või misiganes muud limukad, kes ootamatult Maale on tunginud või omavahel kosmoses sõdivad. See oli.....ootamatult normaalne ulmekas! Loo ulmelilisus seisnes üliarenenud kõrgtehnoloogias ja tulevikulises ühiskonnas, maailmakorras, mida veel olemas pole - maailm, kus kogu inimese elu on nagu programm, mida kontrollitakse ja piiratakse, kus inimese eest tehakse otsuseid, mis on õige, mis vale, kus inimesele tehakse ettekirjutus, keda ta võib armastada, keda mitte. Siiski.. polnud ...