the truth is i miss you

Lõpetasin äsja filmi 'Code 46' vaatamise ega pole veel sellest õieti 'üle saanud'. Ajastus, mil see film minu silmini jõudis, oli perfektne. Nii teemasse kui teemasse annab minna.

Tavaliselt jagan ainult oma muljeid filmist ja sisust endast väga rääkima ei kipu, kuid see tänane oli nii hea, et võiks lausa terve loo kirja panna. Tegu on romantilise ulmedraamaga. Tõsi, ma pole kunagi olnud suur ulmekafänn. Ent see polnudki tüüpiline ulmekas, kus tegelasteks on koletised, tulnukad või misiganes muud limukad, kes ootamatult Maale on tunginud või omavahel kosmoses sõdivad. See oli.....ootamatult normaalne ulmekas! Loo ulmelilisus seisnes üliarenenud kõrgtehnoloogias ja tulevikulises ühiskonnas, maailmakorras, mida veel olemas pole - maailm, kus kogu inimese elu on nagu programm, mida kontrollitakse ja piiratakse, kus inimese eest tehakse otsuseid, mis on õige, mis vale, kus inimesele tehakse ettekirjutus, keda ta võib armastada, keda mitte. Siiski.. polnud inimvahelistes suhetes grammigi ulmelisust, kui mitte pidada ulmeliseks siirast vastastikust tingimusteta armastust sealses tulevikumaailmas?

Sündmustik leiab aset tulevikulises Shanghai's. Ajastut ja ühiskonnakorda iseloomustab suurlinnade äärmuslik kontrollitus ja distsiplineeritus. Linnadest lahkumine ja sinna saabumine on võimalik ainult läbi kontrollpunktide vastava "paberi" olemasolul, mis kujutab endast spetsiaalset totalitaarse režiimiga valitsuse poolt väljastatud reisiluba. Väljaspool selliseid suurlinnu laius kõrb ja sealsetes hädistes linnades elutsesid mittekodanikud - identiteedita inimesed, kes olid sunnitud elama üsnagi algelist elulaadi. Räägiti segakeeles - hispaania, prantsuse ja hiina keeles segi inglise keelega.

 Lühidalt öeldes oli see armastuslugu, mis oli hukule määratud geneetilise kokkusobimatuse tõttu. Kood 46 tähendus: igat inimolendit, kes jagab teise inimolendiga sama geneetilist koodi, peetakse temaga geneetiliselt identseteks ja nendevaheline paljunemine on keelatud.

 Lugu algas sellega, kuidas noor neiu Maria Conzales (Samantha Morton), kes töötas tehases, kus väljastati reisilubasid ja ID-sid, rääkis oma nö hingesugulasest - kuidas ta kujutas ette, mida too teeb, millest mõtleb jne, ning et on keeruline tõdeda, et nad tegelikult pole kunagi kohtunud ega teineteisest isegi kuulnud mitte. Edasi mainis ta, et vihkab oma sünnipäevi ja rääkis enda unenäost. 

Igal aastal oma sünnipäeval näeb ta alati ühte ja sama unenägu, milles ta on metroos, läheb rongi peale ning muretseb, et on tööle hiljaks jäämas. Rong lahkub jaamast. Tal on tunne nagu ta sooviks uinuda, kuid on keegi, kelle ta leidma peab, ja seda enne kui rong seisma jääb. Rong läbib esimese peatuse. Lõpuni on veel jäänud 19 peatust. Ta jõuab veel mõttes korrata, et peab ta leidma, kuid ärkab siis üles. Järgmisel aastal ta nägi täpselt seda sama und, ainult selle erinevusega, et rong jõudis läbida 2 peatust. Ta ei osanud seletada, miks ta oli veendunud, et jäänud on veel 18 peatust aega otsida, st järgmisel aastal 17, ülejärgmsel 16 jne. Iga sünnipäevaga on lõpuni üks peatus vähem.

 Kätte oli jõudnud Maria 25. sünnipäev. See tähendas, et kui ta vajub unne, jõuab ta oma unes viimase peatuseni ning kohtab seal oma saatust. Kuid Maria otsustas püsida ärkvel terve ööpäeva, kuna ei soovinud oma saatusest midagi teada saada. Saatus jõudis aga temani siiski.. Tolsamal päeval tööle minnes põrkas ta kokku uurija William Geld'iga , kel oli eriline võime (an empathy virus) vähese info põhjal inimeste mõtteid lugeda. Teed ristusid hiljem uuesti.  William Geld (Tim Robbins) on pereisa, kes töötab valitsuse heaks detektiivina. Oma 24 tunnisel tööreisil Shanghais, kuhu ta üht vale-ID juhtumit lahendama saadeti, kohtab ta küsitlute seas muuseas ka Maria Gonzalest, kes koheselt tunneb, nagu ta teaks ja tunneks meest juba ammu. Kuigi Willam saab aru, et võltsingute taga on just see neiu, armub ta temasse ülepeakaela ning aitab tal tema rikkumisi varjata, öeldes kahtlusaluseks kellegi teise. Tööpäeva lõppedes jälitab ta naist ning astub temaga ühele rongile, kus naine teda märkab ning nad koos õhtut veetma lähevad. Jätkus Maria mõtetemonoloog, kus ta räägib, et tal ei olnud kunagi vähimatki kartust ega hirmu mehe ees, ning hoolimata sellest, et kogu ta saatus oli mehe kätes, ta alati usaldas teda. Peale ühist õhtusööki ja klubiõhtut lähevad nad naise juurde koju. Naine tukastab viivuks ja näeb lõpuni oma une. Ta avab silmad ja aset leiab kiire ja kirglik armuafäär, mis pidi lõppema enne, kui mehe viisa kehtivuse kaotas. 

 Ja jätkus Maria monoloog, kus ta arutles - kui meil oleks piisavalt informatsiooni, oskaksime jõuda oma tegude tagajärgedeni. Ainuke küsimus - kas keegi tegelikult tahaks teada mis juhtub, kui ta suudleb seda tüdrukut, kui ta räägib selle mehega, kui sa võtad mingi töö või abiellud selle naisega? Kui me teaksime, milleni kõik viib, suudaksime näha tulevikku, teada oma tegude tagajärgi, kas me siis üldse oleksime suutelised astuma esimest sammu? Palju saatis ta küsimusi õhku - kas sa mõtled seal kaugel kodus mu peale enam üldse? Kas sa kujutad ette, mis toimub minuga? Kas empaatia-viirus toimib ka suurte vahemaade puhul?
 Mõni aeg hiljem leiavad Shanghais aset uued sündmused, ID-võltsingute kahtlusaluseks saab jälle Maria ja tööülesanded viivad Williami tagasi Shanghaisse. Otsides Maria Gonzalest, saab ta tänu oma empaatia-viirusele teada, et neiu viibib kuskil kliinikus, et ta on rase ja et tegu oli kood 46 rikkumisega. Kliinikus valetati, et tegu oli sõrmevahetusega, kui tegelikult oli Mariale tehtud abort ja kustutatud see osa mälust, mis oli vähegi seotud inimesega, kellega koodi rikuti. William saab oma empaatia viiruse abil arsti siiski tõtt tunnistama ning saab ka nõusoleku neiu endaga kaasa viia.
 Teel kliinikust koju analüüsib Maria endamisi oma tundeid ja küsib - Kas on võimalik igatseda kedagi, keda sa ei mäleta? Kas tõesti kord läbi elatud kogemus võib täielikult kaduda või jääb see siiski kuskile eksisteerima, ootama, et keegi ta avastaks, üles leiaks? William laob lagedale kõik faktid, mida ta Mariast teab ja hakkab tema mõtteid lugema-kirjeldama. Neiu kodus näitab mees talle tüdruke enda mälestusteraamatut, kus on ka William ise. Ta räägib Mariale ära kogu loo algusest peale, et neil oli armuafäär ja et neiu mälu kustutati. Tekib segadusemoment.
 Väike kõrvalepõige. Mälestusteraamat oli üks ja ainus asi kogu tollest ulmelisusest, mille puhul tekkis  kahetsustunne, et miks sellist asja päriselt ei eksisteeri. Nimelt ei olnud tegu sellise päevikuga, millist me endale praegu ette kujutame - ei olnud see märkmik ega mingi arvutifail, kuhu me reeglina olnut üles kirjutame. Selleks oli hoopis miski albumitaoline asjandus, kust sai kõike tehtut, käidut, nähtut, kogetut, üleelatut näha ja vaadata nagu filmi. Kas see poleks imeline elada uuesti läbi oma mälestusi, vaadata neid uuesti nagu filme, ilma, et kaadrid ajaga tuhmuksid ja detailid ununeksid?
 Vahepeal uuris William asja ja selgus, et tema ema DNA on Maria omaga 100% identne - sellest ka Williami ja Maria geneetiline kokkusobimatus ja kood 46 rikkumine. Küsimust kuidas see saab võimalik olla, põhjendab arst märksõnadega kliima, keskkond, õnnetused, operatsioonid, tähed taevas, jumal..oleme iseenda geenide vangid.

 Hoolimata teada saadud faktidest, mehe soovist sellest absurdsusest põgeneda ja neiule tehtud ajuloputusest arenes lugu siiski teises suunas. Kui William ja Maria olid teineteisega hüvasti jätmas, meenus neiule, et ta siiski mäletab meest kuskilt - oma sünnipäeva unenäost! Tunded kerkisid tagasi pinnale. Selle asemel, et lasta Williamil üksinda lahkuda, otsustasid nad koos põgeneda Jebel Alisse. Teel sinna rääkis neiu mehele, kuidas ta alati on unistanud koos temaga sinnaminekust, olgugi, et nad polnud kunagi kohtunud.
 Jebel Alis olid nad otsustanud uuesti armastada. Ent kuna nad olid korra juba koodi rikkunud, oli Maria keha viiruse abil konflikti viidud. Konflikti ses mõttes, et kui emotsioonide ajel inimene soovib armastada, siis keha tõrjub ihaldatud objektist hoopis eemale, reageerib sellele kui rünnakule, tekitab hirmu jne. Koodi uuesti rikkudes paneb viirus inimese ise ennast üles andma, rikkumisest teatama. Nad armastasid kõigest hoolimata, hingest, südamest. See oli filmilõik, milles mu meelest avaldusid eriti hästi kogu temaatika eetilised probleemid.
 Algas uus põgenemine. Nad tegid avarii. Nad saadi kätte. Williami mälu seoses Mariaga kustutati ja kaotati ära tema empaatia-viirus. Tema pärisnaisele valetati, et tegu oli autoõnnetusega, mis juhtus tööülsannete käigus ning et ta polnud kunagi Jebel Alis käinud. Mees lendas tagasi kodumaale oma naise ja lapse juurde. Maria saadeti maalt välja. Erinevalt Willamist jäeti talle tema mälestused, sest kedagi ei huvita, mis või kes sa oled seal väljaspool ühiskonda. Tolle ühiskonna arvates pagulasi ei eksisteeri. Kui sinnani olin suutnud end tagasi hoida ja vaid mõne pisaraga piirduda, siis lõpukaadrite taustaks mängiv lugu ja viimane lause "..i miss you" vallandasid tõelise pisarateookeani. Ja see oli ka see osake filmist, miks ma alguses ütlesin, et tema ajastus oli õige. Ka mina igatsen Teda, isegi kui Tema mind enam üldse ei mäleta. Aga üldiselt.. minu rohkemad kommentaarid ja põhjendused sellele, m i k s mulle see film nii väga meeldis, on üleliigsed.
Vaadake filmi!

A warning sign
I missed the good part, then I realised
I started looking and the bubble burst
I started looking for excuses
Come on in
I've gotta tell you what a state I'm in
I've gotta tell you in my loudest tones
That I started looking for a warning sign
When the truth is, I miss you
Yeah the truth is, that I miss you so

A warning sign
It came back to haunt me, and I realised
That you were an island and I passed you by
And you were an island to discover

Come on in
I've gotta tell you what a state I'm in
I've gotta tell you in my loudest tones
That I started looking for a warning sign
When the truth is, I miss you
Yeah the truth is, that I miss you so
And I'm tired, I should not have let you go

So I crawl back into your open arms
Yes I crawl back into your open arms
And I crawl back into your open arms
Yes I crawl back into your open arms.