Kuis kulgeb, Kuu?

Sellest on napilt üle nädala, mil minus on justkui uus hingamine. Lugu ise hakkas mu meeltes mõlkuma muidugi varem ja juba mõnda aega mõistatasin endamisi ideid, kuidas kenasti ja viisakalt tutvuda noormehega, keda tean alates ajast, mil poodi tööle läksin. Tegelikult ei pidanud ma seda kõike eriti miskiks. Muidugi oli ta mulle juba ammu silma jäänud väga sümpaatse ja meeldiva inimesena. Kuid ühel detsembrikuu päeval käis mus lõplikult mingi klõps ära. Ta pole eriti sage selle poe külastaja, mis tegi tema nägemised veelgi erilisemaks. Eneselegi märkamatult tabasin oma vabadel päevadel temast mõtlemas ja mõistatamas, mis ta nimi võiks olla. Võtsin lausa nimepävade kalendri ette ja sisestasin järjest otsinguid, lootes nii teda kusagilt sotsiaalmeediast leida, kuid asjatult. Viimastel kordadel, kui ta poes on käinud, olen lausa analoogset värinat läbi elanud, mida viimati K.-st mäletan. Ning siis seesama äng kohe, kui ta jälle sinna kuskile kadus... Ja siis muidugi veel mi...

Mind on alati unistajaks peetud. Vähemalt kunagi ammustel aegadel. Pidasin isegi end selleks, ehkki lapsena, kui sõbrannadega tähtsalt tuleviku üle arutlesime, ei olnud mul sellest tegelikult mingit ettekujutust. Ma ei näinud end kellegi konkreetsena ega ka ennast mingis kindlas keskkonnas. Mul puudusid nii ettenägelikud ja kaugeleulatuvad unistused. Küll aga unistasin ma kassikommidest, kooliminekust (lasteaiaealisena), toredatest unejuttudest, selgest tähistaevast, kaunitest loodushetkedest, ujumisest, kiikumisest, vanaema nägemisest, päris oma jalgrattast, maiustustest, hoolivatest inimestest, õest, lemmikloomadest ja sellest, et mu kujuteldav sõber ühel päeval tõeliseks osutuks. Ehk sisuliselt kõigest, mis vähegi õnnelikuks tegi.  Kui keegi minult praegu küsiks, millest unistan vajuksin endamisi vaikusesse ega oskaks isegi mitte ühtegi märksõna välja veerida. Asi vist polegi selles, et pole, millest unistada. Pigem on mu unistused kas liiga globaalsed, mistõtt...

Elva tõusul, kus päevi näinud ja ajapuuduse tõttu vahetamata jäänud rattakett streikis ning ise ainuüksi lämbest leitsakust otsad võinuks anda, olin mõttes tänulik, et pikka distantsi ette ei võtnud. Teate küll, meie mõistes mägine Otepää kant ja muidu mõnusad 5-6 h pingutamist.. Elva tõus oli tegelikult tühine ja valutu võrreldes Lootuse omaga. Või Tatra oruga. Või, oh, mis ma räägin. Viimasel kilomeetril keset sir get Turu tänavat ei jaksanud enam viimase käiguga astudagi. Hambad ristis sai kergemal käigul miski hädine lõpusiputus tehtud. Midagi oli seekord väga valesti ja see ei saanud olla ainult mu palju kaaluv maastiku Scott või kulunud kett. Pühapäevasõitja kaebelaul.    Lühidalt öelduna, vaevaline sõit, v aevaline finiš. Aeg: 2:39:47, Koht: 1365     Teistel tuttavatel see kõik nii vaevaline ei tundunud, kui ainuüksi sportfoto piltide järgi oletada. Emps läbis vist terve distantsi naeratus suul :) ja tundub, et ka vennaraas ja küljeluu ...

Kord juhtusin lugema oma vanu kirjutisi ega suutnud ära imestada kõike kirjapandut. Jäin sügavamalt Anni sõnade üle mõtlema. Tal oln õigus. Olen täiesti enesele märkamatult ära nüristunud ja palju sisu kaotanud, et isegi sellise nutma ajava huumori lugemine nagu seda on mu enda kirjutised, turgutas mu kapseldunud vaimu ja tõi kaasa põnevad ja inspireerivad unenäod. See on vist märk sellest, et pole enam ammu midagi lugenud.  .......    Lausa piinlik tunnistada. Läksin lohutuseks üle pika aja lihtsalt niisama välja omi mõtteid mõlgutama. Talv, Tähe tänav, muusika ja mina. Kui nostalgiline see ühtäkki tundus. Tundus, sest olin valinud ennast ja seda hetke märgata. Emotsioon kiskus nukraks. Kõik see tühisus ja tuimus ja apaatsus ja lihtsakoelisus, mis mind nüüd iseloomustavat näib - seda ma ju ise tahtsingi, kas pole? Ainult et ma enam ei mõista, mispärast ma just nii tahtsin. Kas see oli ainus viis, kuidas oma hingepiinadega toime tulla? Või neist...

Lõpetasin äsja filmi 'Code 46' vaatamise ega pole veel sellest õieti 'üle saanud'. Ajastus, mil see film minu silmini jõudis, oli perfektne. Nii teemasse kui teemasse annab minna. Tavaliselt jagan ainult oma muljeid filmist ja sisust endast väga rääkima ei kipu, kuid see tänane oli nii hea, et võiks lausa terve loo kirja panna. Tegu on romantilise ulmedraamaga. Tõsi, ma pole kunagi olnud suur ulmekafänn. Ent see polnudki tüüpiline ulmekas, kus tegelasteks on koletised, tulnukad või misiganes muud limukad, kes ootamatult Maale on tunginud või omavahel kosmoses sõdivad. See oli.....ootamatult normaalne ulmekas! Loo ulmelilisus seisnes üliarenenud kõrgtehnoloogias ja tulevikulises ühiskonnas, maailmakorras, mida veel olemas pole - maailm, kus kogu inimese elu on nagu programm, mida kontrollitakse ja piiratakse, kus inimese eest tehakse otsuseid, mis on õige, mis vale, kus inimesele tehakse ettekirjutus, keda ta võib armastada, keda mitte. Siiski.. polnud ...